Minu teekond ei ole kulgenud sirgjooneliselt, vaid elu loomulikus ringis – õppides, kogedes, eksides, luues ja uuesti kokku pannes. Kõik, mida täna teen, on kasvanud elu enda kaudu.

Minu tee algas töös laste ja peredega. Aastate jooksul kujunes sellest sügav ja mitmetahuline kogemus, mis ühendas hariduse, praktilise töö ja pideva enesetäiendamise. Mind on alati huvitanud, kuidas areng toimub loomulikus tempos ja kontaktis ümbritsevaga. Montessori lähenemine andis mulle vaate, mis toetab lapse iseseisvust, vanema rolli ja pere tervikut ilma kiirustamise ja sundimiseta. Perede kõrval olemine nii Eestis kui ka välismaal avardas mu arusaama sellest, kui erinevad võivad olla teed, kuid kui sarnased on inimlikud vajadused. See kogemus õpetas mind märkama inimest tervikuna ja usaldama arengut kui protsessi.

Selle aja jooksul hakkasin üha enam märkama, et inimese käitumine ja valikud ei sünni tühjalt kohalt. Mind hakkas huvitama, kuidas varasem kogemus, keskkond ja suhted mõjutavad seda, kuidas me tunneme, reageerime ja maailmas liigume. See huvi kasvas vaikselt ja loomulikult igapäevasest tööst ja päris kohtumistest inimestega.

Pärast aastaid perede kõrval olemist avanes minu jaoks loomise ja sündmuste maailm. See oli loomulik väljund kõigele, mida olin seni kandnud – vastutus, struktuur, inimesed ja tähendus. Hakkasin tegelema korraldamise, disaini ja tekstide loomisega. Mulle meeldib luua tervikuid, kus saavad kokku idee, vorm ja tunne. Sündmused on minu jaoks ruumid, kus inimesed saavad kogeda rõõmu, ühendust ja elu tähistamist.

Ühel hetkel pöördus mu tähelepanu sügavamalt sissepoole. Elu kutsus peatuma, kuulama ja endaga ausamalt kohtuma. Just siis sai oluliseks mõista oma reaktsioone, sisemisi mustreid ja keha keelt, mitte ainult mõtteid. See sisemine pööre avas tee sügavamale enesetundmisele ja teadlikumale kohalolule.